Vyacheslav Mishchenkole, keda Slavaks kutsutakse, meeldivad seened. Pärast fotograafiat, mis on tema põhikireks ning mille ta oma isalt päris, on järgmiseks tema lemmikuks seened. Ta kirjeldab ennast kui “ablast seente jahtijat”.
Talle meeldib kahte oma lemmikut omavahel ühendada ning tulemused on hämmastavad. Makrofotode abil jäädvustab Mishchenko nende miniatuurset ning maagilist maailma, jäädvustades nende tähelepanuta jäänud olemasolu ning ka nende kaaselanikke: lepatriinusid, konni, kiile ja eriti tigusid.
Teod leiavad Mishchenko töödel tihti kajastust ning on ka sarnaselt seentele temas tähelepanu äratanud. “Ma arvan, et seened on lihtsalt erilised, mitte ainult nende kuju ja vormi poolest, vaid ka nende ilu ja käitumise poolest. Nad on minu jaoks maagilised olendid,” kirjeldab ta. Mishchenkot on fotograafia juba lapsepõlvest alates huvitanud; tema isa töötas kohalikes ajalehtedes fotograafina ning ta pere käis tihti telkimas. Tänu digitaalfotograafiale on ta saanud viimasel ajal peaaegu täielikult makrofotodele fokusseeruda (ilma igasuguse sõnamänguta).
Mishchenko eelistab oma fotosid hommikuti teha, kui metsade pehme valgus ja energia selle maagiliseks kogemuseks muudavad. Tillukeste olendite pildistamine nõuab siiski palju kannatlikkust ja pisut õnne. Kannatlikkus ning ka loodus ja romantiline asetus on Mishchenko sõnul eduka fotograafi lahutamatud osad. Ta ei sega oma pildile jäävaid objekte, lastes looduslikel koostoimetel oma inspiratsiooni üles näidata. Nii et kõik, mida sa tema piltidel näed, on asjad, mis looduses igapäevaselt sünnivad.
