Kutsikas, kes vajas abi, läks ühe mehe töö juurde. See, mis sellele järgnes, purustas mu südame.

Kunagi pole liiga hilja, et aidata koera, kes vajab abi. Olenemata sellest, kas nad on kutsikad või juba ühed vanimad koerad koertekasvanduses, sest neil kõigil on meist palju kasu. Kuid olgem ausad, peaaegu kõigi meie tähelepanu läheb siiski kutsikatele ning seda ühegi suurema põhjuseta. Nad on armsad, ning ei suuda endaga veel hakkama saada ning soovime neid kaitsta karmi maailma eest enne, kui nendega midagi halba juhtub.

Aga mida peaksime ette võtma nendega, keda ei aidata? Need, kes on juba elanud selles karmis maailmas, võib-olla juba kogu oma elu? Kuidas saaksime neid aidata? Pärast selle jutu lugemist koerast nimega Toothless (Hambutu) ma arvan, et mul on üks idee. Ja üks uus kangelane…

Ühel päeval leidis Cody Leightenheimer selle väikese kutsika. Tema sõnade kohaselt: “ma olin tööd tegemas ühes põrandalaudu tootvas firmas ning mõned kuud hiljem sain ma ühe angaari sellest firmast endale. Ühel päeval, kui ma olin värvimas oma Floridas asuva ülemuse maja jaoks mööblit, nägin ma angaari teises otsas ühte pisikest kutsikat. Ma tahtsin koheselt oma töö pooleli jätta ning teda kaisutada, kuid mul oli vaja tööd teha. Sellel kutsikal aga tundus, et polnud midagi teha. Ta jalutas minu juurde ning jäi mind oma suurte armsate silmadega vaatama. Ma patsutasin teda seejärel ning märkasin koheselt, et ta oli üleni kirpudega kaetud, karv tuhmunud ning mitte just parimas füüsilises vormis. Kui ma vaatasin teda lähemalt, märkasin, et tal oli väga palju halle karvu, tema koonu, kõrvade ning näo ümber.”

desktop 1406691590

“Ma andsin talle oma lõunapausi ajal kana, sest ta oli sedavõrd kõhn, et kõik ta luud olid väljas. Ma hakkasin oma naisele saatma pilte temast, plaaniga võtta see kutsikas endale. Kõik läks aga kordades lihtsamalt kui ma arvasin, sest mu naine oli koheselt nõus ta endale võtma.”

desktop 1406691591

“Ma arvasin, et pean teda jõuga ustest eemale hoidma, et ta enne minu tööpäeva lõppu ära ei läheks kuid mõni aeg hiljem oli ta unne vajunud.”

desktop 1406691592

Kui me ta koju viisime, siis nad asusid koheselt teda korrastama, eemaldades kümneid kirpe ning viies ta loomaarsti juurde. Need haigused, mis me temalt loomaarsti juures avastasime olid jahmatavad. Kutsikalt avastati: 1. kängu jäänud kasv alatoitumise tõttu. 2. teda oli löödud nürida esemega pähe. 3. haavandid tema kõhus, mis põhjustavad oksendamist. 4. neli auku tema suulaes, mis põhjustasid hammaste mädanemist. 5. ta oli täiesti kurt.desktop 1406691593

Tema tõuks määrati Shetlandi lambakoer, vanuseks 8-12 aastat ning kaaluks kõigest 3kg.

desktop 1406691594

“Pärast suulaes olevate aukude operatsiooni, kuude pikkust hellitamist, ravimite võtmist ning tänu uuele armastavale perekonnale, sai Toothless (nimi pandi 5-aastase tütre poolt, kellele väga meeldis animafilm “How to train your dragon”) Rooster Cogburn-ist tõeliselt väärikas härrasmees.”

desktop 1406691595

Pärast kõike seda, hakati Toothless-i kohtlema kui kuningat ning talle pakuti sellist elu, nagu ta väärib Cody ja tema naise Kasie poolt.

desktop 1406691596

Ei pea enam külma käes kannatama, kuid vahel harva ta siiski naudib seda. 

desktop 1406691597

Ning riidesse panek…

desktop 1406691598

Kõige armsam Who Whoville-is 😉

desktop 1406691599desktop 1406691600desktop 1406691601

Loomulikult on tema lemmiktegevuseks uinakute tegemine.

desktop 1406691602

Talle anti tõepoolest selline elu, nagu ta vääris. desktop 1406691603

Hoolimata kõigist pingutustest, pakuti Toothlessi elueaks kõigest 3 kuud kuni üks aasta. Ta pidas vastu terve aasta, enne kui ta haigestus.

desktop 1406691604

Lõpuks, 2. juunil 2014; “Ma vaatasin parimat sõpra, armastatuimat lemmiklooma ja kõige heroilisemat võitlejat, keda ma kunagi tundnud olen, langemas sügavasse unne, hoides tema käppasid.”

desktop 1406691605

Meie kangelase järgi, “Ma ei arvanud kunagi, et suudan armastada mõnda lemmiklooma nii palju, kui teda. Kõik, kes teda nägid, armusid temasse silmapilkselt. Tema arstid, meie sõbrad, teatrisaali täis inimesi, kes olid tulnud vaatama etendust, milles ta kaasa lõi. Ta tõesti oli ainulaadne. Me loodame, et andsime talle piisavalt häid mälestusi, et unustada need halvad, mis enne meid olid.”

Ma ei oskaks seda kuidagi paremini öelda.

Palun jaga seda suurepärast lugu ka teistega.

Mida sa arvad?

Kommentaari

Secured By miniOrange